Igatahes, enough of other things, käisin Johanna ja ta perega ja nende tuttavatega Lätis mõneks päevaks. Päris tšill tripp oli. Esimene ööbimiskoht mereäärses kämpingus oli super. Ujumas käisime ja vesi oli piisavalt külm, et pärast lillaks muutuda aga mõnus oli ikkagi, karastatud nagu me oleme. Magama jäädes ma mõtlesin, et mis seltskond kell neli hommikul väljas süldidisko saatel lärmab ja ma ei üllatunud kuuldes eesti keelt. Käisime ka bobikardiga sõitmas, mis oli ülimõnus. Johannaga algul küll kahtlesime, kas ikka tasub minna, vaadates raja peal olevat roostekarva kirja "Yugoslavia" aga mis seal siis ikka. Hea, et läksime. Jurmalas veepargis käisime ka muidugi ja see õudusjutte tekitav punane toru polnud üldse nii jube, kui ta viis aastat tagasi oli. Jälle meeldiv kohtumine kaasmaalastega seal Livu akvaparks'is - seisime Joe'ga järjekorras selle kolme kohalise värgiga ja siis täiesti purupurjus Eesti mees tuli nõudma, et ta saaks kolmandaks tulla sinna. Õnneks ta andis alla ja läks peagi minema. Raha sinna minnes oli piisavalt ja tagasi tulles olid taskud tühjad. Põhiraha läks selle veepargi peale, siis muidugi söögi & suitsude peale ja andsin ka igale tänavamuusikule ja kodutule latte. Nii mõnusad linnad olid, kus me käisime. Üldiselt avastasin, et mulle meeldib isegi Lätis rohkem olla kui Eestis. Je.

Ei, vabandust, et ma ei lugenud neid kahte krisluse raamatut läbi. Hakkasin lugema ja mõne aja pärast tekkis lihtsalt jälle blokk selle ees. Nüüd ma tean, mis sa vastad - "Kuna tõde on alati karm kuulata ja kergem on muud "pinnapealsemat"asja lugeda ja seda infot vastu võtta". Siiski mitte. Minu jaoks see lihtsalt Pole tõde. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Kas ma olen siis halb inimene, kui ma pole kristlane? Üks inimene ohverdab end teistele, annetab, teeb koguaeg kaasinimestele head ja pole usklik. Teine inimene on silmakirjalik varas ja mõrvar ja... kristlane. Esimene inimene läheb põrgusse, kuna ta ei tunnista kristlust. Teine inimene paneb öösiti käed kokku, räägib iseendaga, läheb järgmine päev kuhugile kitsasse pimedasse tuppa ja räägib teisel pool seina olevale täiesti tundmatule mehele oma toimetused-tegemised ära ja pääseb igavesse paradiisi. Ma arvan - suur Tõde on see, et kristlus-schmistlus on ükskõige ebaõiglaseimaid asju üldse. Muidugi on häid kirikualgatusi ja -inimesi - tegelevad heategevusega, hoolitsevad kodutute eest jnejne aga kristluse reeglid ja kristlik filosoofia on ülimalt kahepalgelised ja vaieldamatult ebaloogilised. Mina arvan, et ma suudan olla hea inimene ka ilma selle kõigeta ja vaata, et isegi parem. Üks asi, mis mind kristluse teemal lõplikult välja vihastas oli see, et meeleheide on patt. Võiks mõista, et isegi kurbus. Jah, just nii. Kui sa muretsed sind ümbritseva maailma üle - kui sa muretsed sõdades kannatavate inimeste, vaeste ja haigete inimeste üle. Kui sa heidad meelt aina rohkem reostatud looduse seisukorra üle. Jah, siis sa oled patune inimene, kuna see, et sa heidad meelt tähendab seda, et sul pole piisavalt usku Jumalasse ja tema õiglusesse, headusesse ja kõikjale ulatuvatesse, hoolitsevatesse kätesse. No mida ma pean ütlema selle peale? Kas mitte need mõned inimesed, kes on midagi head isegi teinud kas oma rahva, looduse vm jaoks, pole teinud seda (kasvõi natukenegi) meelt heites? Olgu peale, ärgem tehkem midagi. Hoiame usku Jumalasse ja hoiame ... oota, mida meil enam hoida on? Kõik saab korda niikuinii. Enamustes inimeste tegudes on meeleheide. Alates juhtumist, kus valus meeleheide ajabki inimese mingile teole lõpetades sellega, et peaaegu iga inimese (argistes) tegemistes on kasvõi killuke meeleheidet. Ja siis need muidusööjad, kellel on sügavalt suva kõikidest asjadest ümberringi (tead küll, see vastik tuim plika seal, istub murul, teda ei huvita ega kurvasta miski - okei oletame, et ta on kristlane) on siis need paremad? Ei jaksa enam midagi lisada, lähen rõdule suitsu tegema. Ja pattu. Mea culpa.

LB

Ciao!
Mõtlesin, et kuulan viimasel ajal liigagi palju liigagi kahtlast muusikat. Seda mida ma kunagi vihkasin. Aga suht suva on tegelt - kui mulle meeldib, siis mulle meeldib ja olen rahul. Suve esimene pool on (nagu igal suvel) väga sündmustevaene ja selline.. niisama lebo. Režiim on umbes selline, et kell 4 hommikul magama ja ärkan kell 2 päeval (nagu igal suvel). Ja jällegi, nagu igal suvel, on teisel poolel palju rohkem tegemisi. On vaja Õllesummeril käia Moby't vaatamas ja peaks see aasta ka Viljandi Folgile end lõpuks vedama. Pärast seda tuleb kohe Hiiiiiiumaaaaaa, mida ma ootan oikuiväga. Pole vist ükski aasta seda nii oodanud kui praegu. Plaanisime ka Sandraga minna uuesti Võsule telkima sest jaanipäeval oli seal lihtsalt liiga tšill. Hiiumaale lähme see aasta kaks korda, vahepeal mandrile tagasi. Ühe korra seal samas Tamme Talus, kus me oleme juba mingi 11 aastat käinud ja pärast Roose puhkemajas, mis on oiiiii kui stiléééé koht. Sellist maja tahaks endale kunagi nagu :D.
Oijah. Vend kolib ära meie juurest nüüd ja.. mõtlesin, et koliks tema vanasse tuppa aga isa toob oma kabineti sinna kuna sinna kus ta praegu on ei mahu ta raamatud ära enam :D . Aga vähemalt teeme suve jooksul minu toas mingisuguse remondi ära ja tahaks selle hipiteema ikka täielikult ära kaotada sealt. Aitab kah. Tahan mingit sellist naiselikku romantilist lillelist teemat sinna segatud mereteemaga, millest ma küll ei loobuks nagu. Uut voodit oleks ka vaja ja ma arvan, et praeguse seisuga oleks mul juba vaja ikka suuurt-suuuurt riidekappi : D

Aga okay, selleks korraks siis kõik, ei viitsi nagu kirjutada rohkem midagi.
Ciao!

Tere jälle.

No ikka päris kaua pole siia midagi kirjutanud. Ja kirjutada oleks palju. Nii palju asju on vahepeal juhtunud ja ma arvan, et ei hakkakski rääkima nendest. Lihtsalt ütleks seda, et nüüd on suvi käes (mul veidi vähem, kui mõnedel kuna suvetöö on kerge tulema) ja ma endiselt (nagu igal aastal) imestan, kui kiiresti see kätte jõudis. Igatahes praegu on vanemad Saksamaal ja elame vennaga kahekesi siin. Tunnen end nagu (meeleheitel :D) koduperenaine. Koguaeg teha süüa ja koristada jnejne. Aga peaks mainima, et mulle täitsa meeldib see (kõik see, mida ma kunagi vihkasin :D). Noh, kui välja arvata see nõudepesemise osa, mida tuleb teha päris palju - tänu Bachmannite heale isule. Täna käisin linnas niisama, sain umbes kümnendat korda järjest jälle mingist suvalisest poest suitsu kätte ja olen täitsa rahul endaga :D Pidime saama Joe'ga kokku ja tema (uue) maja juurde minek võttis kaua aega, kuna kõndisin sinna Sikupillist ja suutsin vahepeal üldse Kadriorus ära eksida (tänu oma super orienteerimisoskusele). Läksime igatahes Kadrioru parki ja istusime, tegime suitsu ja rääkisime juttu. Sain teada, mis üks päris hea inimene päris hästi ütles ja muutsin... ütleme totaalselt nüüd oma meelt tema suhtes. Siis läksime Coffee IN'i ja avastasin seal oma uue lemmik joogi (ja küpsise, mida ma enam kunagi osta ei kavatse). Ahjaaa, peaks mainima seda ka, et üle-eelmise nädala alguses käisin meres ära nii umbes ei tea mitu korda selle päeva jooksul ja appppppi milline see emotsioon on, kui esimest korda aastas käia ujumas (Margit ütles, et ma oleks nagu veidi spun olnud). Ja ülisoe vesi oli ka.
Agajep, praegu on kohutav peavalu, peaks öö läbi üleval olema ja Da Vinci koodi läbi lugema otsast lõpuni (homseks) AGA ei, ei suuda. ei suuda end kokku võtta ja ei suudaks absl keskenduda. Pealegi peaksime tegema Johannaga allnighteri (leppisime kokku) ja mul on juba suhteliselt väss olla. Ja kui ma veel selle Corona ära jooks, mis vend mulle ostis, siis jääks kohe vabsjee magama. Aiijah. Igatahes, ma ei viitsi enam kirjutada ja mõtlen, et peaks lubama, et hakkaks kirjutama siia rohkem enda asjadest, aga kuna ma seda lubadust niikuinii ei täida, siis jätan vahele ja CIAO BELLA selleks korraks :)
Bachmann.

Tere õhtust!

Ma nägin öösel niiiihead (ja reaalset.. noh, enamvähem) und, et ärgates ei saanud midagi aru. Ja siis vaatasin aknast välja ja sadas überpalju lund ja siis lihtsalt lebotasin voodis ja proovisin tagasi magama jääda. Ei õnnestunud. Täna on Linda sünniaastapäev, ta oleks saanud üheksaseks. Käisin.. haual ja panin küünla ja istusin seal mõnda aega. Endiselt uskumatu mõelda tegelikult, et teda ei ole enam.. Jah. Nüüd ma arvan, et ma lähen teen endale veidi süüa kuna ma pole täna midagi söönud, kuigi kell on mingi seitse läbi. Nii need kilod tulevad. Ja homme tahaks midagi huvitavat teha. Tahaks praegu ka linna saada mingi ime läbi, aga see p o l e võimalik lihtsalt. Hommehommehomme.

Näkemiin,

Bachmann.

*

Ma tahan, et hulluks lähed
Ma tahan, et kaotad pea
Et ma ei mahuks sul pähe
Kuna olen sul' liiga hea

Et inglina kostuks sul kõrva
Et põletaks vaikselt su suud
Su mõtetel polekski serva
Ja tahta ei oskakski muud

Et oleks ma kevadevesi
Mis sulatab muredejää
Ja sinule oleks kui mesi
Sest sind ma just niimoodi näen

*

Tere Õhtust

Kell on pool 2 läbi ja homme on esmaspäev, noh see.. koolipäev vaata. Ja ma pean inglise keeles kirjutama mingi tüübi kirjeldust. Ma mõtlen mingi tüübi välja ja kirjeldan teda. Ma olen tegelikult juba tšut-tšut unesegane aga vahetpole :D "He has a devious grin and he looks at you with the most delirious gaze. A misterious man he is." Pfff.. pigem teen midagi paremat. Ah ma ei viitsi üldse kirjutada. Mul on nii, et kui ma kirjutan siis see peab olema perfektne ja kui ei ole, siis ma ei saa seda avaldada kuna au ei kannata :D Ma ei jaksa tegelikult siia ka kirjutada praegu. Ma siiski tahtsin lihtsalt selle pildi siia panna. Ja hea tuju on ka. nannannanananaaaa. Aga ma siis lähen üles ja panen raadio mängima, lähen sooooja voodisse ja näen head und (viimane uni oli lihtsalt pikalt sellest, kuidas ma mööda mingit hiiglaslikku jäävälja kusagil looduses liugu lasksin igas suunas).

Ciaooo sõber!

Sencerely, tu Bachmann.