tänane teraapia - jäälõhkumine terve maja eest.

mõttes keerasin rammsteini põhja.

oeh, ei tea. nii empty tunne on.
täna on juba natuke parem kui eile ja üleeile ja üleelmine kuu.
aga ikka vahepeal tulevad nukrutsemistujud-hood. nii teoorias kui ka praktikas.


avastasin, et alkohol ei sobi mulle. pärast seda, kui ma otsustasin tol õhtul binge'ida, rebitud käekirjaga kirjutada täis vanadest vihikutest rebitud pabereid ja kell 4 öösel krabinpõhjas Doorsi, rõduuks lahti, oma naabritele lasta. neid insane laule, et muusikat oma olekuga sobitada.
õigemini, avastasin, et alkohol sobi mulle, kui kell 8 hommikul ma hakkasin juba pohmakat põdema, niivõrd hullu paanikahoo ja südamerütmihäiretega, et ma hoidsin koguaeg igaks-juhuks telefoni pihus. isegi lihased olid sellest seisundist nii kanged ja krampides, et ma olin practically paralyzed. kell 10 jäin lõpuks, kuidagi, magama. aitäh, Enya.
ilmselt see oli as stressy as you can get. kõik halb on nende kuudega kuhjunud (ja ma olen seda parajalt ka ise kuhjanud endale) ja oligi vaja mingit eriti haiget tegevat sündmust, et panna mind valusmõtlema oma elu üle, selle üle kes ma tegelikult olen, kelleks ma Muutunud olen ja kuidas ma kõige sellega toime pean tulema. üksi.

ma pean aus olema. asi tõesti ei töötanud. sina magad, mina olen üleval. mina magan, sina oled üleval. meie oleme üleval, aga juskui magaks. rutiin-režiim. sa tahad vihata, ma tahan armastada. sa tahad... oota, mida sa õigupoolest tahad? see jäi mulle senini mõistatuseks.
aga ma senini mõtlen sellele samale "meile" ja vahel kiusan end, vaatan peas üha uuesti ja uuesti üle neid pilte suvest. jalutan läbi uuesti need pargid. tunnen sooja varatalvest. ja siis jälle, hoog.
aeh.

ma ilmselt ei igatse meid, ma ilmselt lihtsalt igatsen seda lootust. ma olen kurb, et see pilt mu peas, sellest mis oleks võinud meie olla, ei ole enam võimalik.
in love with love? ilmselt küll, alati olnud.
jäädagi lootusetuks, in general? ilmselt küll, alati olnud.

ma lihtsalt ei kujuta enam ette Hiiumaad vaid perepuhkusena.
olgu, eks ma siis loodan proovin loota.
ma Loodan, et see aasta need 18 päeva seal tulevad päikselised.
ja sellise attendijate arvuga, nagu parasjagu vaja on.

i don't even know, why i'm writing in english. maybe it's the beer, maybe it's just to imagine i am someone else and just to forget reality. the reality of me.

i hate people who won't work for something. i don't mean money, oh cause that's So important.
i mean people, who won't work for something... stately, something crushing. something deep.
something that hurts you, moves, comforts, enlightens, stirs you. something that gives your smiles a meaning.
i mean that something love.
you said that this was the best time of your life.
well, i have never thrown the best time of my life to the rubbish, all crumpled up.

oh all of this irony.
the irony of me smiling, picturing you going.
the irony of me crying, seeing you going.
looking through the curtains, hiding myself and my feelings.
like i do all the time. i guess?

but when i think, this wouldn't have actually worked out. even if the summer, i imagined with you, drinking mojitos, would've come.
the summer could not warm up your cold soul. it couldn't ever melt ours to one piece. i won't say heart, because yours is quite tepid. you do care about... Your people.
i mean soul, because yours is not craving for something, it's not rejoicing nor saddening for anything at all.
but mine is burning. for everyone. every moment. all the time.
sorry for the fume, dear.
anyway, i am sorry. for everything.
i just can't get your words out of my mind and i just can't believe them.
i think this is my lowest. time.
but thank you for Your time. i feel like i have passed budgeting and management courses and i'm free to hop on to the real world.

and reading this, i can't believe how cold i can really be.
guess i cought the cold from you.

14feb

home, ill, feverish and alone, aches with a side of day-long travel channel.

i'm a traveller too, just that my plane is my couch.

yes, please show me more of the bahamas and bali and bhalahalabla-aa. at least my temperature matches the scene.

anyway, happy tuesday to you too.

your self-(re)discovered cynic.

Huvitav küll, aga mulle vahel tundub, et mind judge'itakse millegipärast hullemini teistest ja sukeldutakse kergemini eelarvamustesse. Võib-olla see ainult tundub mulle seetõttu, et ma talun teistest kriitikat natukene halvemini (believe me, ma saan iseseisvalt väga hästi enda kritiseerimisega hakkama) ja olen keskmisest õrnahingelisem inimene?
Ei tea.
Igatahes, ma loodan, et ma vähemalt teistele niimoodi haiget ei tee. Ma proovin. Karmasse ma ei usu - see on lihtsalt teooria loodud nende üksikute sinisilmsete jaoks, et nad ei kaotaks oma heatahtlikku tooni ja viiksid teisi aina edasi. Ma olen enamus kordadest pigem läbikukkuja olnud (ei pea siin silmas haridust ja karjääri, mis selle sõnaga esimesena seostuvad) ning silmakirjalikkuse ja VÕLTSabiga on mitmedki jõudnud palju kaugemale.
See ei ole tegelikult tänapäeva maailmas kerge. See suhtumine. Ja püüdlikkus. Olla hea.
Vahepeal, kui ma Jälle leian end pettumas inimestes ja selles elus, siis mul tulevad sellised imelikud pildid, stseenid silme ette. Ma seisan baari ukse ees ja teen suitsu, vaatan neid alkoholiaurus inimesi, kes arvavad, et nad on õnnelikud ja kujutan ette, kuidas ma lihtsalt viskan kokteiliklaasi tänavale puruks, pillun asju, jooksen, viskan prügikasti aknast sisse, lähen hulluks. Aga siis ma lihtsalt viskan suitsu sinna prügikasti ja lähen tagasi sisse oma kohale, naeratama ja kuulama.
Ma ei ole hull inimene korralikus maailmas, pigem korralik inimene laushullus maailmas.