2/20/2012

oeh, ei tea. nii empty tunne on.
täna on juba natuke parem kui eile ja üleeile ja üleelmine kuu.
aga ikka vahepeal tulevad nukrutsemistujud-hood. nii teoorias kui ka praktikas.


avastasin, et alkohol ei sobi mulle. pärast seda, kui ma otsustasin tol õhtul binge'ida, rebitud käekirjaga kirjutada täis vanadest vihikutest rebitud pabereid ja kell 4 öösel krabinpõhjas Doorsi, rõduuks lahti, oma naabritele lasta. neid insane laule, et muusikat oma olekuga sobitada.
õigemini, avastasin, et alkohol sobi mulle, kui kell 8 hommikul ma hakkasin juba pohmakat põdema, niivõrd hullu paanikahoo ja südamerütmihäiretega, et ma hoidsin koguaeg igaks-juhuks telefoni pihus. isegi lihased olid sellest seisundist nii kanged ja krampides, et ma olin practically paralyzed. kell 10 jäin lõpuks, kuidagi, magama. aitäh, Enya.
ilmselt see oli as stressy as you can get. kõik halb on nende kuudega kuhjunud (ja ma olen seda parajalt ka ise kuhjanud endale) ja oligi vaja mingit eriti haiget tegevat sündmust, et panna mind valusmõtlema oma elu üle, selle üle kes ma tegelikult olen, kelleks ma Muutunud olen ja kuidas ma kõige sellega toime pean tulema. üksi.

ma pean aus olema. asi tõesti ei töötanud. sina magad, mina olen üleval. mina magan, sina oled üleval. meie oleme üleval, aga juskui magaks. rutiin-režiim. sa tahad vihata, ma tahan armastada. sa tahad... oota, mida sa õigupoolest tahad? see jäi mulle senini mõistatuseks.
aga ma senini mõtlen sellele samale "meile" ja vahel kiusan end, vaatan peas üha uuesti ja uuesti üle neid pilte suvest. jalutan läbi uuesti need pargid. tunnen sooja varatalvest. ja siis jälle, hoog.
aeh.

ma ilmselt ei igatse meid, ma ilmselt lihtsalt igatsen seda lootust. ma olen kurb, et see pilt mu peas, sellest mis oleks võinud meie olla, ei ole enam võimalik.
in love with love? ilmselt küll, alati olnud.
jäädagi lootusetuks, in general? ilmselt küll, alati olnud.

ma lihtsalt ei kujuta enam ette Hiiumaad vaid perepuhkusena.
olgu, eks ma siis loodan proovin loota.
ma Loodan, et see aasta need 18 päeva seal tulevad päikselised.
ja sellise attendijate arvuga, nagu parasjagu vaja on.

2 comments:

Kaisa said...

See jutt pani mind igatsema seda blondi neidu, kel olid alati kotis mõned võõramaised õlled ja seljas alati mõni kirju kampsun.

L said...

: )
njaa.. ilmselt on seda tüdrukut vahel liiga palju