Vahel ma tahaks, et mul puuduks võime armastada (ei räägi perekonna-sõprade armastusest).
Nagu narkosõltlane.
Neil vähestel, kainetel hetkedel mõtled, et no peaks selle maha jätma. Mõtled, Issand, mida see minuga teeb!?
Aga lühikese aja pärast leiad end jälle tarbimas. Ja lisalühikese aja pärast end jälle mõju alt.
Reaalsusvalus uimast väljatulek saadab sind põlastusse.
Põlastad ennast, põlastad tarbitavat, põlastad elu.
Ja siis põlastad oma samme, kõndimas uue doosi poole.
