Aga samas, SAMAS, ma tean, et suvi on neis mõtetes samuti kusagil häguselt juba olemas ja kõik need päikesekiired ja ilusilus meri ja värskendavad kokteilid ja sõpradega murul lesimised ja linnulaulu saatel rõdul magamine ja magus lillelõhn ja naeratusevahetused inimestega tänaval ja kuum liiv varvaste vahel ja süümepiinadeta laisklemine ja filosoofilised jutuajamised ja õhtul rannas tantsimine ja grill ja hiiumaad ja kreetad ja "suva, ma tripin/lendan/kõnnin/seilan/jooksen nüüd sinna" -hetked. Kui on miski, mis mulle motivatsiooni natukenegi lisaks, siis see pole kõrgeima lõpukirjandi tulemuse poole pürgimine, lõputu nende ainete pähetuupimine, mille vastu mul pole kirge, paanitsemine selle üle, kas valitud eriala tagab ka tulevikus mersuraha ega ka võltsnaeratusega pugemine, et kõrgendada oma aastahinnet. See miski, mis mulle motivatsiooni lisaks ongi mõte suvest - mõte puhtusest ja siirusest. Vaid natukene aega veel ja siis ma näen neid enda ümber.
