Õnneks on nüüd see jõulumelu läbi. Pärast seda kõike ma tunnen, et tahaks trenni minna ja ei suuda enam õlut juua. Jeap, mina. Aga igatahes see vist eriti ei õnnestu sest, et aastavahetus on kohe täitsa homme ja ausalt, mul pole õrna aimugi mis ma teen või kuhu ma lähen. Mõtlesin, et teen äkki lihtsalt ühe väikse istumise enda pool. Sauna ja õllega. Kõige parem variant, mulle niigi meeldib enda pool rohkem asju korraldada, kui kuhugi kellegi teise poole minna. Igatahes ma ei viitsi siia rohkem midagi kirjutada. Mingit kliimasoojenemist pole, btw. Cha

G'day, Estonia!

ma tahan ära siit

tere. ma sakin.
ahjaa, ise ka ei usu kui palju.

Oijah. Pole siia pikka aega midagi kirjutanud. Olen jõudnud vahepeal pidutseda, olen jõudnud vahepeal niisama istuda ja mõelda, olen jõudnud vahepeal mitmetes jälle pettuda ja õnneks ka vastupidist. Ja istumisest ja mõtlemisest rääkides - sellest on ka ilmselt midagi kasu olnud. Mõnedest asjadest loobumiseks pead sa ka loobuma teisest asjadest mis sellega kaasnevad ja sellest on äärmiselt kahju. Aga pole midagi teha, kui põhiasi on lihtsalt.. rikkis? Ei oska seda kirjutada siia eriti. Muide, see on päris huvitav, et ma oskan aidata teisi inimesi isiklikes asjades ja nõu anda ja asi lähebki hästi, aga kui asi puutub minu asjadesse siis.. enda probleemidega ma tihti hakkama ei saa. Ameerika psühholoogi sündroom? Võibolla :D Põhiprobleem on ilmselt selles, et ma ei oska valida ja tihti võtan asju liiga naisemoodi emotsionaalselt. Igatahes, mulle jõudis (Jälle) mõni asi pärale with a little help from my friends. Mõni asi, mida ma lihtsalt olen.. märganud ja olen põdenud aga siis jälle kõik unustanud. Ja kui keegi hea otsustab mulle rääkida sellest mida ta on pika ajaga, olles ise mitte unustanud, näinud, siis ma hakkan mõtlema, et kuidas kurat ma nii loll olen olnud. Igatahes :D Enough of that, mul tuli jälle see kirjutamise tuju siis, kui ma peaks tegelikult homseks õppima.

Täna hommikul ma reaalselt mõtlesin, et ma külmun autos selle nahkistme külge kinni ja ei saagi autost välja. Siis polekski pidanud kooli minema. Aga ei, täna oli tore päev. Nalja sai, häid hindeid sai ja päeva lõpus maalisime klassiust, kui teised samal ajal tegelesid väljas filmimisega. Aga jeap, niiiinii külm on lihtsalt ja eriti naljakas oli täna rõdul olles kuulata sambat ja väriseda. Bueno, nüüd ma lähen ja õpin ja siis teen popcorni ja vaatan kas piisavalt jäätist on veel kapis ikka alles ning vaatan "Love Actually" (Lõpuks!) ära (ainult mingi 1527. kord vist). Mulle niiiiii meeldib kodus olla!

Laura.

Jeap, ma ei vaata praegu, mida ma eile täpselt kirjutasin aga tead, ega eriti ei viitsigi kirjutada midagi siia, mida ma eile lubasin teha. Eile ma läksin veits liiale laulmisega ja sellega, kuidas feissbukis ja orksis võimalikult arusaamatult kirjutada. Siia õnneks proovisin korralikult kirjutada.

Aga nüüd ma lähen away.
Ja homme on kool, eiiiei.
Aga õnneksõnneks on varstivarsti vaheaeg.

Bach

Okei, praegu on kõik liiga segane, et midagi konkreetset ja loogilist postitada aga ma saan kaineks ja homme kirjutan, mis toimub (aga ma ütlen seda ka, et blogisse ma ei kirjuta kunagi siia kohe otse südamest ja detailselt kõik välja, selleks on mu VIP-sõbrad ja muud tähtsad inimesed, keda on niiumbes 5).

Praegu kuulan Stingi "Fields of gold"i ja sellega tekib veidi halvem tuju kuna see on minu arvates üks kõige parimaid laavsonge kuna see on lihtsalt nii siiras ja armas. See pole sulle toodud punane roos a´la "I love you soooo much that it hurts and what's your sign?", vaid see on "Hello, I Just love you" laul. Jep, ei taha 80.- punaseid roose, eelistaks, et keegi korjaks lihtsalt ühe väikse meelespea tee äärest.

Aga jälllle ma räägin midagi sellist.. Peaks ütlema, et homseni! Ja seda ma ütlengi. Lõpetan need paar lonksu ära ja lähen magama. Kell ongi pool seitse. Ehk siis peaaegu see kellaaeg, mil ma ärkan koolipäeval. Ahh, screw that, ma olen niii tüdinenud koolist praegu. Ma ei usu isegi, et ma ütlen seda aga ma ootan jõule. Oiii kuidas ma vihkan seda jõuluaegset ostuhullust, samamoodi nagu valentinipäeval, aga see lähedus perekonnaga ja kõigekõige kallimate inimestega väljaspool perekonda on see, mida ma selles kõiges hindan. Aga igatahes, ongi nüüd see aeg öelda homseni, öelda guten acht!

Sinu LB.

"I always tell the girls, never take it seriously, if ya never take it seriosuly, ya never get hurt, ya never get hurt, ya always have fun, and if you ever get lonely, just go to the record store and visit your friends." - Penny Lane.

Ma ütlen ausalt, ma ei ole kaine. Ja ma ei ole kaine seepärast, et....

Läksime täna Johannaga PÖFFile "Rokenrolli Kuldaega" vaatama. Ja see film läks hinge. Üks kahest peategelasest sai surma 27 aastasena. Ja lõputiitrite kõrval jooksid lühikesed klipid rokstaaride intervjuudest, kes on ka surnud 27 aastaselt. Näiteks Jim Morrison, Janis Joplin, Kurt Cobain, Jimi Hendrix, Brian Jones jne. Ja see läks mulle hinge. Nendes klippides need inimesed mitte ainult ei ajanud loba, vaid actually rääkisid mingit lugu. Ja ma ausalt tunnistan, et see ajas mulle pisara silma. Läksime Johannaga siis pärast seda Hella Hundi poole, mõlemad lummatud sellest filmist ja mõlemad omaette ümisemas mingit head laulu. Ja Hellas Hundis võtsin ma eks ikka..... Heinekeni. Mida siis veel?

Ja teate, ma ei tea kui palju ma enda isiksusest võlgnen Led Zeppelinile ja milline ma oleksin ilma sellemaaimaparimabändita. Aga ma tean seda, et see võlg on suur ja ma ei saa(ks) seda kunagi tasutud...

ja nüüd läheb LB uuesti rõdule.