Oijah. Pole siia pikka aega midagi kirjutanud. Olen jõudnud vahepeal pidutseda, olen jõudnud vahepeal niisama istuda ja mõelda, olen jõudnud vahepeal mitmetes jälle pettuda ja õnneks ka vastupidist. Ja istumisest ja mõtlemisest rääkides - sellest on ka ilmselt midagi kasu olnud. Mõnedest asjadest loobumiseks pead sa ka loobuma teisest asjadest mis sellega kaasnevad ja sellest on äärmiselt kahju. Aga pole midagi teha, kui põhiasi on lihtsalt.. rikkis? Ei oska seda kirjutada siia eriti. Muide, see on päris huvitav, et ma oskan aidata teisi inimesi isiklikes asjades ja nõu anda ja asi lähebki hästi, aga kui asi puutub minu asjadesse siis.. enda probleemidega ma tihti hakkama ei saa. Ameerika psühholoogi sündroom? Võibolla :D Põhiprobleem on ilmselt selles, et ma ei oska valida ja tihti võtan asju liiga naisemoodi emotsionaalselt. Igatahes, mulle jõudis (Jälle) mõni asi pärale with a little help from my friends. Mõni asi, mida ma lihtsalt olen.. märganud ja olen põdenud aga siis jälle kõik unustanud. Ja kui keegi hea otsustab mulle rääkida sellest mida ta on pika ajaga, olles ise mitte unustanud, näinud, siis ma hakkan mõtlema, et kuidas kurat ma nii loll olen olnud. Igatahes :D Enough of that, mul tuli jälle see kirjutamise tuju siis, kui ma peaks tegelikult homseks õppima.
Täna hommikul ma reaalselt mõtlesin, et ma külmun autos selle nahkistme külge kinni ja ei saagi autost välja. Siis polekski pidanud kooli minema. Aga ei, täna oli tore päev. Nalja sai, häid hindeid sai ja päeva lõpus maalisime klassiust, kui teised samal ajal tegelesid väljas filmimisega. Aga jeap, niiiinii külm on lihtsalt ja eriti naljakas oli täna rõdul olles kuulata sambat ja väriseda. Bueno, nüüd ma lähen ja õpin ja siis teen popcorni ja vaatan kas piisavalt jäätist on veel kapis ikka alles ning vaatan "Love Actually" (Lõpuks!) ära (ainult mingi 1527. kord vist). Mulle niiiiii meeldib kodus olla!
Laura.
No comments:
Post a Comment