Haha.

Sain veidi naerda, kui otsustasin tõlkida ühe oma aastatetaguse luuletuse Google translate'is.

ma rebin su õied tükkideks, ma unustan su süütukese näo, ma pakin su südamest pakkideks, kas kuuled sa lõplikult kao! Ei enam ma taltsuta sind, ma v'sind neist raisatud tundidest, sul t[hjusest koriseb rind, seda m]tlesin koju ma k]ndides.

I rebin your flowers to pieces, I forget your face virgin, and I pack up packages to your heart, you definitely hear the loss! No longer do I taltsuta you, I wasted hours v'sind of them, you have t [hjusest rattling in front, so m] tlesin home, I k] ndides.

Igatahes, lõpuks jõudsin Otepäält koju tagasi. Suht tšill oli seal aga koju jõudmine oli niiiihea. Ma imestan, et erinevalt eelmistest suvedest on Otepää täiesti tühi ja peaaegu kedagi ei näe tänavatel kõndimas. Avastasin hea pitsakoha seal ja Oti pubi pastas ei pidanud ka pettuma. Pühajärvel ei olnud mõnus. Rand oli inimesi täis ja sain ka esimest korda elus päikesepõletuse. Õnneks taandus ta suht kiiresti.
Veidi švipsisel päeval otsustasin peaaegu kõikidele oma telefoniraamatus helistada ja küsida, kas nad Viljandi Folgile lähevad. Mul oli ka selline mõte aga lõpuks ma otsustasin, et ma ei viitsi sinna minna ja ega mulle väga ei meeldiks ka seal. Niigi, Hiiumaa tuleb ülehomme ja ei jõua seda ära oodata. Hea oleks see ka, kui Joe otsustaks tulla esimeseks tripiks meiega kaasa. 31. juulini oleks me seal ja 1 august pidid Chris ja Tony väidetavalt tagasi tulema.
Praegu ma olen totaalselt unetu jälle kuna uinumise taustaks kõlasid väljas kummalised hääled ja ma jõudsin kaaluda kõikvõimalikke variante, kes neid teha võiks. Lõpuks, paari tunni pärast, vaatasin välja ja meie aias jalutas ringi toonekurg, kes häälitses jõudsalt edasi. Selleks ajaks oli uni läinud ja kuna mul oli vahepeal kõht tühjaks läinud, siis ma tulin alla külmkapi kallale. Ja siis arvutisse. Ja nüüd ma siin olen. Eks tuleb jälle proovida kuidagi päev läbi üleval olla. Pidime niikuinii Johannaga poetuuridele minema, ehk see hoiab mind ärkvel.

Tahtsin just öelda Good night...
Et siis Tere hommikust!
L.

Igatahes, enough of other things, käisin Johanna ja ta perega ja nende tuttavatega Lätis mõneks päevaks. Päris tšill tripp oli. Esimene ööbimiskoht mereäärses kämpingus oli super. Ujumas käisime ja vesi oli piisavalt külm, et pärast lillaks muutuda aga mõnus oli ikkagi, karastatud nagu me oleme. Magama jäädes ma mõtlesin, et mis seltskond kell neli hommikul väljas süldidisko saatel lärmab ja ma ei üllatunud kuuldes eesti keelt. Käisime ka bobikardiga sõitmas, mis oli ülimõnus. Johannaga algul küll kahtlesime, kas ikka tasub minna, vaadates raja peal olevat roostekarva kirja "Yugoslavia" aga mis seal siis ikka. Hea, et läksime. Jurmalas veepargis käisime ka muidugi ja see õudusjutte tekitav punane toru polnud üldse nii jube, kui ta viis aastat tagasi oli. Jälle meeldiv kohtumine kaasmaalastega seal Livu akvaparks'is - seisime Joe'ga järjekorras selle kolme kohalise värgiga ja siis täiesti purupurjus Eesti mees tuli nõudma, et ta saaks kolmandaks tulla sinna. Õnneks ta andis alla ja läks peagi minema. Raha sinna minnes oli piisavalt ja tagasi tulles olid taskud tühjad. Põhiraha läks selle veepargi peale, siis muidugi söögi & suitsude peale ja andsin ka igale tänavamuusikule ja kodutule latte. Nii mõnusad linnad olid, kus me käisime. Üldiselt avastasin, et mulle meeldib isegi Lätis rohkem olla kui Eestis. Je.

Ei, vabandust, et ma ei lugenud neid kahte krisluse raamatut läbi. Hakkasin lugema ja mõne aja pärast tekkis lihtsalt jälle blokk selle ees. Nüüd ma tean, mis sa vastad - "Kuna tõde on alati karm kuulata ja kergem on muud "pinnapealsemat"asja lugeda ja seda infot vastu võtta". Siiski mitte. Minu jaoks see lihtsalt Pole tõde. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Kas ma olen siis halb inimene, kui ma pole kristlane? Üks inimene ohverdab end teistele, annetab, teeb koguaeg kaasinimestele head ja pole usklik. Teine inimene on silmakirjalik varas ja mõrvar ja... kristlane. Esimene inimene läheb põrgusse, kuna ta ei tunnista kristlust. Teine inimene paneb öösiti käed kokku, räägib iseendaga, läheb järgmine päev kuhugile kitsasse pimedasse tuppa ja räägib teisel pool seina olevale täiesti tundmatule mehele oma toimetused-tegemised ära ja pääseb igavesse paradiisi. Ma arvan - suur Tõde on see, et kristlus-schmistlus on ükskõige ebaõiglaseimaid asju üldse. Muidugi on häid kirikualgatusi ja -inimesi - tegelevad heategevusega, hoolitsevad kodutute eest jnejne aga kristluse reeglid ja kristlik filosoofia on ülimalt kahepalgelised ja vaieldamatult ebaloogilised. Mina arvan, et ma suudan olla hea inimene ka ilma selle kõigeta ja vaata, et isegi parem. Üks asi, mis mind kristluse teemal lõplikult välja vihastas oli see, et meeleheide on patt. Võiks mõista, et isegi kurbus. Jah, just nii. Kui sa muretsed sind ümbritseva maailma üle - kui sa muretsed sõdades kannatavate inimeste, vaeste ja haigete inimeste üle. Kui sa heidad meelt aina rohkem reostatud looduse seisukorra üle. Jah, siis sa oled patune inimene, kuna see, et sa heidad meelt tähendab seda, et sul pole piisavalt usku Jumalasse ja tema õiglusesse, headusesse ja kõikjale ulatuvatesse, hoolitsevatesse kätesse. No mida ma pean ütlema selle peale? Kas mitte need mõned inimesed, kes on midagi head isegi teinud kas oma rahva, looduse vm jaoks, pole teinud seda (kasvõi natukenegi) meelt heites? Olgu peale, ärgem tehkem midagi. Hoiame usku Jumalasse ja hoiame ... oota, mida meil enam hoida on? Kõik saab korda niikuinii. Enamustes inimeste tegudes on meeleheide. Alates juhtumist, kus valus meeleheide ajabki inimese mingile teole lõpetades sellega, et peaaegu iga inimese (argistes) tegemistes on kasvõi killuke meeleheidet. Ja siis need muidusööjad, kellel on sügavalt suva kõikidest asjadest ümberringi (tead küll, see vastik tuim plika seal, istub murul, teda ei huvita ega kurvasta miski - okei oletame, et ta on kristlane) on siis need paremad? Ei jaksa enam midagi lisada, lähen rõdule suitsu tegema. Ja pattu. Mea culpa.

LB

Ciao!
Mõtlesin, et kuulan viimasel ajal liigagi palju liigagi kahtlast muusikat. Seda mida ma kunagi vihkasin. Aga suht suva on tegelt - kui mulle meeldib, siis mulle meeldib ja olen rahul. Suve esimene pool on (nagu igal suvel) väga sündmustevaene ja selline.. niisama lebo. Režiim on umbes selline, et kell 4 hommikul magama ja ärkan kell 2 päeval (nagu igal suvel). Ja jällegi, nagu igal suvel, on teisel poolel palju rohkem tegemisi. On vaja Õllesummeril käia Moby't vaatamas ja peaks see aasta ka Viljandi Folgile end lõpuks vedama. Pärast seda tuleb kohe Hiiiiiiumaaaaaa, mida ma ootan oikuiväga. Pole vist ükski aasta seda nii oodanud kui praegu. Plaanisime ka Sandraga minna uuesti Võsule telkima sest jaanipäeval oli seal lihtsalt liiga tšill. Hiiumaale lähme see aasta kaks korda, vahepeal mandrile tagasi. Ühe korra seal samas Tamme Talus, kus me oleme juba mingi 11 aastat käinud ja pärast Roose puhkemajas, mis on oiiiii kui stiléééé koht. Sellist maja tahaks endale kunagi nagu :D.
Oijah. Vend kolib ära meie juurest nüüd ja.. mõtlesin, et koliks tema vanasse tuppa aga isa toob oma kabineti sinna kuna sinna kus ta praegu on ei mahu ta raamatud ära enam :D . Aga vähemalt teeme suve jooksul minu toas mingisuguse remondi ära ja tahaks selle hipiteema ikka täielikult ära kaotada sealt. Aitab kah. Tahan mingit sellist naiselikku romantilist lillelist teemat sinna segatud mereteemaga, millest ma küll ei loobuks nagu. Uut voodit oleks ka vaja ja ma arvan, et praeguse seisuga oleks mul juba vaja ikka suuurt-suuuurt riidekappi : D

Aga okay, selleks korraks siis kõik, ei viitsi nagu kirjutada rohkem midagi.
Ciao!