Vahel ma tahaks, et mul puuduks võime armastada (ei räägi perekonna-sõprade armastusest).
Nagu narkosõltlane.
Neil vähestel, kainetel hetkedel mõtled, et no peaks selle maha jätma. Mõtled, Issand, mida see minuga teeb!?
Aga lühikese aja pärast leiad end jälle tarbimas. Ja lisalühikese aja pärast end jälle mõju alt.
Reaalsusvalus uimast väljatulek saadab sind põlastusse.
Põlastad ennast, põlastad tarbitavat, põlastad elu.
Ja siis põlastad oma samme, kõndimas uue doosi poole.
2 comments:
Ma ei tunne sind isiklikult, aga näib, et ma polegi kohanud varem inimest, kes mind selle probleemi kohalt mõistaks.. Mul on samamoodi. Vähemalt su kirjeldus on sarnane... Ma armun kiiresti ja lihtsalt ja pidevalt, alles hiljem näen tagajärgi.. See on vastik ja tahaksin hoopiski hoiduda suhetest, sest olen kaotanud iseenda ja ei oska enam korralikult pühenduda.
Mnjaa. Tore kuulda, et kedagi liigutab : )
Samas, mul niimoodi enam pole, et armun tihti, erinevatesse inimestesse.
Post a Comment