Huvitav küll, aga mulle vahel tundub, et mind judge'itakse millegipärast hullemini teistest ja sukeldutakse kergemini eelarvamustesse. Võib-olla see ainult tundub mulle seetõttu, et ma talun teistest kriitikat natukene halvemini (believe me, ma saan iseseisvalt väga hästi enda kritiseerimisega hakkama) ja olen keskmisest õrnahingelisem inimene?
Ei tea.
Igatahes, ma loodan, et ma vähemalt teistele niimoodi haiget ei tee. Ma proovin. Karmasse ma ei usu - see on lihtsalt teooria loodud nende üksikute sinisilmsete jaoks, et nad ei kaotaks oma heatahtlikku tooni ja viiksid teisi aina edasi. Ma olen enamus kordadest pigem läbikukkuja olnud (ei pea siin silmas haridust ja karjääri, mis selle sõnaga esimesena seostuvad) ning silmakirjalikkuse ja VÕLTSabiga on mitmedki jõudnud palju kaugemale.
See ei ole tegelikult tänapäeva maailmas kerge. See suhtumine. Ja püüdlikkus. Olla hea.
Vahepeal, kui ma Jälle leian end pettumas inimestes ja selles elus, siis mul tulevad sellised imelikud pildid, stseenid silme ette. Ma seisan baari ukse ees ja teen suitsu, vaatan neid alkoholiaurus inimesi, kes arvavad, et nad on õnnelikud ja kujutan ette, kuidas ma lihtsalt viskan kokteiliklaasi tänavale puruks, pillun asju, jooksen, viskan prügikasti aknast sisse, lähen hulluks. Aga siis ma lihtsalt viskan suitsu sinna prügikasti ja lähen tagasi sisse oma kohale, naeratama ja kuulama.
Ma ei ole hull inimene korralikus maailmas, pigem korralik inimene laushullus maailmas.
