Viimasel ajal on minuvanuste ja isegi nooremate seas mingi beebibuum
toimumas. Noh... jah. Väga armas, aga?
See on hästi tore, et inimesed planeerivad juba varakult perekonna
loomist, täiskasvanuelu ning valmistuvad olema tulevased noored, lõbusad emad, kellel on
heal juhul ka lõbus isa kõrval.
Mina aga ei näeks praegu end sellises rollis mitte mingil juhul.
Ma olen ammu endale selgeks teinud, et ma tahan lapsi alles siis,
kui mul on kindel elukaaslane/abikaasa ning me oleme materiaalselt
kindlustatud, püsiva sissetulekuga perekond ning saame pakkuda lapsele
kõike, mida ta vajab. Ma ei kavatse lapse, mehe ning enda elukvaliteeti Märgataval viisil madaldada - vireledes ning lastes lapsel niiviisi oma esimesed eluaastad veeta.
Usu mind - kui sa oled tavaline noor ja sul on vanust natuke alla või
natuke peale kahekümne, siis sul aeg-ajalt tulevad tujud olla
sõpradega koos, minna peole, võtta aeg vabaks, võtta aega "alone time"
jaoks jne. Lapse kõrvalt võid sa enamuse sellest unustada. Ma ei ütle,
et need on prioriteetseimad asjad elus, küll aga on need suhteliselt tähtsal
kohal (eriti tänapäeva) noore inimese elus. Ma austan
neid noori, kes saavad hakkama nende tujude
alla surumisega, kuid mul on kahju nendest lastest, kelle lapsvanemad
sellega hakkama ei saa. Ma usun, et neid on meie ühiskonnas küllalt.
See on minu karm ja aus arvamus. Laps võib küll nunnu olla ning tore on teda
riietada ja tema eest hoolitseda, kuid laps on ka 24/7 Töö,
ning kui sa pole valmis oma otsuse eest vastutama, siis see otsus
on paraku viga.
No comments:
Post a Comment