Ma vahel imestan, kui väiklased inimesed võivad olla. Aga that won't get me down, sest ma leidsin täna eile ära kadunud tuju üles. Eile tuli selline halbhalb tuju peale. Selline, et kuulasin rõdul vastavaid lugusid ja tegin ahelat. Aga täna tuli koolis kõik hea tagasi ja oii kui rahul ma olen.
Huvitav, selliseid kurbushetki on vaja, selliseid üksi istumisi ja mõtlemisi, isegi üksindust on vaja, et saada tugevamaks ja õppida end paremini tundma. Ma olen aru saanud, et ma olen koguaeg hõljunud kusagil pilvedes ja unistanud kättesaadamatutest või üldse võimatutest asjadest. Aga nüüd ma olen rahul, et ma olen (viimase ajaga) järjest rohkem nö. maa peale tulemas ja kohe täitsa.. realist. Ainus halb asi on see, et ma olen viimasel ajal eriti materialistlikuks muutumas. Olen seda alati olnud ja mateeria ist gut aga liialt asjadele ja nende soetamisele keskenduda pole parima mõjuga vaimsele tervisele. Igatahes, olen ma siin piisavalt Jälle Hämanud ja väärtuslikku aega raisanud ja nüüd lähen kirjutan Juhan Liivist edasi.
Kool vajab käimist.
L
No comments:
Post a Comment